Unustamatu nädal

Homme on nüüd juba pikalt möödas, aga ma usun, et praegu on sama sobiv aeg kirjutamiseks, kui enne :D
See nädal on läinud nagu linnulennul ja päris kiiresti. Juhtunud on palju toredaid asju.
Esiteks esmaspäev. Koolis olid aktused ja lühendatud tunnid. Peale tunde läksin koos Leannega linna. Pidin ööbima tema juures, et 24. veebruari hommikul minna Toompeale lippu heiskama. Leannel oli üks üritus Reaalkoolis, mõtlesin, et lähen kaasa. Mõeldud, tehtud. See, mis ma seal tegin, oli täiesti harukordne. Nimelt oli seal õpetajate bankett ja Leanne pidi neile rahvatantse õpetama. Näitas minuga ette tantsud. See oli tegelikult väga tore ja hariv- sain teada, et õpetajad on väga lärmakad ja ei kuula üldse :D Lisaks kohtasin seal ka ühte oma koorikaaslast.Eesti on päris väike, seda tõestas päev edaspidigi. Pärast seda nägi Lonni graafik ette moderntantsu tundi. Oli väga põnev õppida midagi, millest ma peaaegu midagi ei teadnud. Lisaks nägin ühte lasteaiakaaslast, keda nägin viimati umbes 12 aastat tagasi. Mul tuli isegi ta sünnipäev meelde, nii tore oli meelde tuletada vanu asju. Õhtul mängisime veel väga hilise ajani katanit.
Hommikul tuli kell 7.00 ärgata, mis oli paras raskus, sest magatud oli alles 3 tundi :D
Siiski jõudsime Toompeal isegi varem kohale, Rahavast oli päris palju. See oli midagi väga erilist, mis seal oli. Sellised asjad on need, mis jäävad igaveseks, mis on midagi enamat, kui mööduv hetk. Oli väga uhke täielrinnal hümni laulda.
Päeval läksime RoccalMare Vabaõhumuuseumisse, kus kell 5 alagas tantsuklubi, enne seda lasime mõned liud ka ikka.
Tantsuklubi oli seekord ikka midagi üle mõistuse, kirjeldamatu ja üilmalt vaimustav. Annan edasi vaid hädise kokkuvõtte sellest. Esiteks oli mul suur rõõm selle üle, et Rael ikkagi tulla sai. Rahvast kogunes õhtu jooksul väga palju. Tantsimise ruumi jäi väheks. Esiteks oli juba pillimehi päris palju ja teiseks olid inimesed väga avatud tantsimisele. Ma ei saagi lihtsalt seda seletada. Ma pole kunagi nii tantsinud veel. Ma tunnetasin tõeliselt oma juuri ja sain aru, et eestlased on läbi aegade olnud üks vaimurikas rahvas. Poole peal saabus meie seltskonda mitukümmend mereväelast. Umbes 50-70 inimest, ei oska väga hästi hinnata inimeste arvu. Ja vot siis algasid lahedad tantsud. Suured ringmängud ja -tantsud. Oli tõeliselt lõbus. See oli lihtsalt imeline. Veendusin ka täielikult, et hiiu rahvariided on iga tantsusaali pärliks.
Oeh, palju oleks rääkida, aga ei jaksa ja see polegi võimalik, sest kõike ei saa sõnadesse panna. Laupäeval on juba konkurss.
Palvetage ikka minu pärast!
Õnnistusi!