Kaks päeva Lätis ehk pavasare no Jelgava

Hei!
Olen jälle tagasi kodumaal, kuigi Lätigi on mulle kodumaa ju. See reis oli väga lahe. Ma pole juba suvest saadik Lätti saanud, olin juba unustanud, kui sügaval südames see mul on :)
Reede hommikul enne kümmet algaski autosõit Läti poole. Ilm oli super ja onu sõitis väga hästi, vanasti ta küll nii sujuvalt ja korralikult ei sõitnud, aga mulle meeldis, et ta on sõitma õppinud :D:D Lätis oli kõik juba väga roheline, puud lehtedes( väikesed lehed, mõnel päris suured juba), toomingad ja kirsid ning muud viljapuud õitseid, nii kaunilt valged olid aiad, lihtsalt nii kevad oli seal juba ja mega soe oli, isegi selline leitsak tundus laupäeval olevat :D Oi, kuidas ma ikka armastan Jelgavat ja Riiat, erilised paigad, nii palju mälestusi, just Jelgavas. Kui suur tundus siis seal kõik ja kui väikest osa ma tundsin sellest linnast, vanavanemate maja aja aeda ja mei Pavasare(Kevade) tänavat. Päris nukker oli tegelikult, kõik tundus kaduvat, mälestused tuhmuvat, üritan neid ikka elus hoida, rääkides neist, et need minus ära ei kaoks. Kõik lõhnad, värvid, helid, pildi mälus, tahaks neid talletada kuidagi, et need kunagi ei kaoks. Võib-olla olen liialt maisetes asjades kinni, ei oska öelda, aga see on valus, kui asjad kaovad meelest.
Aga tegelikult ma olen rõõmus. Jelgava Nelipühi kirikus oli suur ülelätiline konverents, kuhu Janis (läti nelipühi piiskop, peretuttav meile), kutsus mu vanaisa ja Rein Uuemõisa, kellega ta käis USA-s sõnumit jagamas. Võimas, päevas oli 3 koosoleku. Terve päeva olid inimesed kirikus, vahepeal olid söögipausid, mis kirikunaised tegid. Janise naine hakkis 350 inimesel üksi salati, suht hullud on need lätlased, väga teenimisaldis. Väga vaba õhkkond oli nende koguduses, suuri asju juhtus. Jumal on väga võimas!
Tagasi oli natukene kurb tulla, sain ju tegelikult nii korraks olla, aga taas ütlen, et olen õnnelik ja õnnelik, et sain tagasi. Osadele tõin kinke ka, eriti neile, kellel lubasin. Neil saab põnev olema, sest need asjad ei ole traditsioonilised.
Täna oli Olevistes laulmine ja käisin Kaljus ka pärast (blogi kuupäeva on laupäev, sest kirjutasin siis juba eile ühe lause :D). Väga tore oli, osad inimesed teevad päeva kohe väga heaks! :)
Kuna Laura palus, siis kirjutan ühe luuletuse ka:

Kevad Jelgavas

Räimepüük on lõppenud,
Läti riik lõhkenud.
Mõnel on seest kama,
teisel täitsa suva.

Minul pole päris kama,
Läti on ju kena.
Lapsepõlvgi kulges seal,
papa katusel viinamari maitses hea.

Aga lätlased ei kisa,
meel neil rõõmus, hing on visa.
Rõõmsalt Loojat kiidavad,
Tema poole hüüavad.

Lätimaalt ka kinke tõin.
Avele ja Maile espetsiaalsed,
Iirisele ajalehe.
Osad ootama veel peavad,
hobusega ma ju veel ei sõida!

Vot nii see saaga lõppeski.
Kuid igapäev on uus,
kas just sama tuus,
kuid uus.

Laimigu!
Dievs ir milestiba!
Visu labi!

PS! Hiljem lisan pilte!