Memoria-abolesco

Hei!
Mhmmm, mis öelda, mul läheb vist hästi. Jube laisk olen, magan palju ja logelen, aga siiski natukene olen veel asjalik ka :D Egas terve aasta sa nagu orav rattas olla :D Vot nii!

Olen sünnipäeva lähenedes hakanud palju mõtlema oma mälestustele ja sõprusele. No mingit osa on siin mänginud ka viimati vaadatud filmid. Üksi kodus olles tungib lihtsalt vägisi hinge natukene nukker üksindus. Aga see üksindus paneb paremini hindama seda aega, mida ma kallite inimestega koos veedan. Kes teab, palju seda aega mulle üldse veel antud on? Ma loodan siiski, et natukene ikka on ;)
Nii palju mälestusi vohab minu mõtetes. Nostalgia ja natukene kurb tagasivaatamine. Imelik, kuidas kõik muutunud on. Heledapäisest lokkidega inglisarnasest aktiivsest ja energilisest Vahtramäe Emili laadsest poisikest on sirgunud hoopis keegi teine, kuigi natukene on minus neid omadusi veel alles, vahel lihtsalt sügaval südames peidus. See oli tore aeg kui ma väike olin. Omas maailmas alati, küll mängisin, et olen kuningas või laeva kapten, vahel majakavaht (majakaks kõrge 6-meetrine kahearuline kask), teinekord jällegi kirikuõpetaja või kokandussaate tegija, karakteritest puudu ei tulnud. Ka meeldis mulle olla ilmateataja või vanaisasarnane tegelane :D Tuleviku elukutse oli siis gaasibalooni vahetaja (vanaisa töötas gaasiavariis :D).
Terve elu möödus Hiiumaal, piiritud jooksmisemaad ja ülipõnevad lõppematud päevad. Kui palju sai siis nalja ja kui kartmatu ma olin. Inglid on mind küll väga varjanud, sest lollusi tegin ma igal päeval parajal hulgal. Imestan, et sugulaste pead veel väga hallid pole :D Aga ega ma siis kunagi ei tahtnud paha, lihtsalt kukkus nii välja. Kõige põnevam oli ilmselt vanaisa lugusid kuulata, vanadest mõisnikest, vene ajast ja üleüldse ajaloost ja mälestustest. Nalja oli nendes lugudes ka alati.
Vanasti olin ma sünnipäeval tihti just Aia tänaval, terve pere tuli hommikul tuppa ja laulis läti keeles. Ja 23. juunil olime kogu perega Utus, minu ja ema sünnipäeva tähistamas. Lauldi Liigot ja emale pandi pärg pähe. Ja pärast seda laskus udu vaikselt karjamaadele, lambad läksid magama ja meie (mina, onu ja tädipoeg) kiikusime vanal kiigel kuni süda läks pahaks või pidime tuppa minema. Kui väike oli siis maailm minu jaoks. Piirnes see vaid Hiiumaaga ja teate mis, see oli parim maailm! Kõige toredam ja lahedam. Oijah, ilmselt oleks mul sellest kõigest meeletult palju rääkida. Aga ma ei taha liiga kurvaks muutuda.
Sõprus, tõeline sõprus on hindamatu. Kahju, et ma seda elu jooksul veel vähe kogenud olen, aga lohutan end sellega, et tulevikus võib seda rohkem olla :) Mul pole kunagi olnud eriti sõpru. Hoidsin väga palju omaette ja erinesin kõigist tohutult. Inimesed lihtsalt ei mõistnud mind ja ega paljud siiani ei mõista, aga mina ei mõista neid ka väga hästi :D See on mõistatus. Ilmselgelt olen ma ka sõprust ise liiga vähe hinnanud ja kehv sõber olnud. Tõesti, vabandust! Üritan end väga parandada, aga selleks läheb natukene aega. Ma loodan, et sina kes sa loed, et me kohtume kunagi veel ja et ma suudan sind hinnata nagu tõeline sõber seda teeks!
Olgu lõpetan tänaseks. Kuulake Regina Spektor'i-The Call ja Sinead O'Connor'i-If You had a Vineyard

Õnnistusi!
Igatsen ikka veel Hiiumaad!
Ja igatsen oma sõpru ka!

Sjoosu (Tahaks olla üks nendest lindudest esimesel pildil, kuid tunnen, et selliseks muutuvad hoopis mu mälestused)