Nii kahvatult vilguvad tähed

Hei!
Ma olen nüüd siis ka lõpuks siia jõudnud.(Tegelikult ikka iga päev piilun ja mõtlen, et kirjutaks, aga teie säästmiseks ei tee seda :D). Ei saanud und... Hinges mässab ja möllab ja üldse veider on olla viimasel ajal. Nagu valmistuks millekski, aga milleks, seda ei tea.
Olen viimasel ajal päis palju mõelnud. Mõned asjad on selgemad, mõned aga hägusamaks lähevad, elu vist on juba kord selline, et kogu aeg peab midagi eriti keerukat olema, mille kallal pusida ja vaeva näha. Olen mõelnud tulevikule ja minevikul ja eelkõige olevikule. See, kes ma praegu olen. Ma ei tea, kes ma olen... Ma tean, kust ma tulen, tean, mis on hea, aga ei tea, kas seda ihata... Viimasel ajal on mu peas kõik ülimalt keeruliseks läinud, ma ei näita seda küll välja, aga tegelt terve mu mõistus aurab küsimustest. Ma loodan, et olen leidnud lahenduse. Asju on valesti ja nendega peab midagi tegema.
Aga ega ma terve aeg nii tõsine ka pole, muidu ma poleks ju mina ise , või mis?:D Seda ma tean, et positiivsus ja optimism on mulle sünniga südamesse pandud. Igast nalja on saanud ja rõõmustamiseks on ka palju põhjuseid. ja tänulikuseks. Mind ülltab kui tänamatu ma olen ikka. Kohutav, see on lihtsalt imestama panev. Pean end parandama...
Üks asi, millele ma olen terve jõuluaeg mõelnud on ka andestus. Kes meist seda ei vajaks? Pole kedagi sellist, kes ütleks, et ma saan ilma selleta hakkama. Mitte kedagi.
Kui ma juba kirjutan, siis pikemalt. Ärge pahandage. Varsti on juba päris jõuluõhtu käes. Naljakas kui kiireks on inimeste jaoks muutunud detsember. Ma unistan detsembrist, kus ma saan mõelda rahulikult, teha omi tegemisi, mõelda kodus oma laua taga ja vaadata aknast välja, kirjutada oma kõikke kannatavasse vihikusse, jalutada väljas, kuulata merd ja südant, tunda õhu kargust ja kuusevaigu lõhna.. Ehk tulevikus õnnestub ka kunagi nii.
Teate, ma igatsen Hiiumaad, hiidlaste seltsi. Aga samas olen ma järjest rohkem kohanenud Tabasaluga. Veider, kuidas aeg kõikke muudab. Ma ei tahaks kohaneda, aga ma olen seda teinud. Ma ei tahaks kaotada oma keelelist eripära, ometigi on see sündimas. Minu lootus püsib, et üks päev leian selle kõik taas, sealt paigast, kus see olema peab.
Jah, täna olen ma tõsine ja mõttlik. Siiru-viiruline päikesekiir pole suutnud murda veel jäärahne minu sees. Meil on algamas talv, aga mina loodan, et minus endas saabub kohe kevad, nii loodan, et kujutan ette jää praksumist ja vee vulinat. Oleks need vaid juba seal...
Ma armastan loodust, aastaaegu ja igapäevast ilma. Pole ilma, mis oleks parem kui teised või aastaaega, mis meeldiks mulle rohkem. On olemas ainult tunded ja seosed. Ja hetked. Ma olen kaotamas hetki, ma kardan neid kaotada. Mind on õnnistatud imepärase mälestustesalvega, mis on täis pilte, hetki, mõtteid, värve, naere, helisid, mürasid, lõhnu, tundeid, maitseid, õhkkondi, kõike kõike.... Ma kardan neid kaotada ja tunnen, et mõni asi on tuhmunud või tuhmumas. Ma ei tohi unustada, kes ma olen, miks ma olen, kust ma tulen, milline olen, kust säärased asjad alguse saanud on, mida ma armastan, millest hoolin, mida kalliks pean, kust ma alguse saan, kus on minu Õnnetare ja Naerumets. Kus on minu Tundemeri ja Mälestustejõgi, kus Rahuniit ja Saladustekoppel. Mida peidab endas Unistustekirst?
Pikad ööd ja suured langused. Tumedad hingused ja sügavad hõisked. Kõik need ja veel teised tuhanded. Naerurõkked ja rõõmuvõnked. Saladuste kihelkonnas on mu Unistustekoda ja Unistustekojas on Naeratustetuba..............
Ma tean, et teie ei saa aru, ei peagi, sest see oli mulle endale vajalik ja kõikke ei saa selgitada. Ma armastan idülli. Idüll-kõiksuse parimus, mis ei sünni eal....
Vot nii kurb see kõik ongi. Ajad on muutunud, inimesed on muutunud, hetked on tuhmunud ja mina olen....???????? Muutunud, kadunud, sulanud, puhanud või veel 10000 valikut?
Igatahes, ära laske lahti. Remember forever, inside me is a little child who likes to run into the Sea...


Long nights allow me to feel...
I'm falling...I am falling
The lights go out
Let me feel
I'm falling
I am falling safely to the ground
Ah...
(Eddie Vedder)

Mõelge ja mäletage, et ma teile ikka tihti tihti mõtlen ja teie pärast muret tundma pean, sest kallid olete mulle kõik seal, karmis ja külmas maailmas, kus naertusi siiski vahel näha saab :)

Jäälilled õitsele, on puhkenud mu südames...