Sügisnukrus

Sügislehtede kollakas varjund,

loojuva päikese kuldne helk,

suvi kiirelt mööda on läinud,

hinge tungib elukaduvuse maik.

Oma elus üksi olen ma käinud,

tihti varisend maha kui leht,

nüüd see kõik jäänud seljataha,

minu elus oli pöördeline hetk.

Ürgkülmal talvisel päeval,

mu südames lahvatas leek.

Issanda soojade käte vahelt,

korraga leidsin ma end.

Nüüd sügise nukruses seisatan,

koltund lehtede hõngu maitsen.

Elumööduvuse tumedat varju,

tajun päikese kurvas paistes.

Mahavariseva lehe krabin,

me kõik lahkume kord,

elu sellega veel ei saa läbi,

Isakodus laulame koos.