sügistuulte kargus ei puuduta mu nina.
Seisan suletud akna taga,
ja seda üldse ma ei tahaks.
Kõle lambivalgus langeb maha,
akna taga kaduvat päiksekiirt on näha.
Õhus lendleb kuldseid vahtralehti,
minu laual lebab iidseid kopitanud ajalehti.
Ihkan välja oma kongist,
näha meelierutavat taevasina,
aga seisan lihtsalt akna taga
ja mitte midagi ei ole näha.
Pime vaikus tabab südant,
õhtu saabub akna taga.
Tühi lootus minus hetkeks virgub,
kui peegeldub mu aknaklaasilt tähti
Ei midagi uut siin taevalaotuse all,
lihtsalt neli seina ning mina.
Ärapääsemise päeva ootan,
oh, et see tuleks vaid kiiremini juba.
Seisan suletud akna taga,
minu maailmapiirideks seatud ta.
Seisan suletud akna taga,
4 comments:
Ilus..kuid kõlab nii lootusetult..Kirjuta ikka rõõmust ja sellisest õnnelikust lootusest ka!Ilusat paranemist sulle!:)
Muide, ma ei olegi nukker, vahel ehk ainult, aga mu luuletused millegipärast on lihtsalt nukrad, sest kurbuses on peidus ka ilu :)
Üritan terveks jah saad, suht kopp ees toas passimisest!
Hea, et Sa lootusetust jagad siin oma blogis, et ikka kõigi süda muutuks hardaks...
Mees, ega Sa mingi vang pole! :)
Ilus luuletus!
Äkki peaksid eriala vahetama? :)
ilus.. :)
Post a Comment