mürgitav kurbus saabus,
otsatust valust,
järsult saigi mu saatus.
Maha vaatasin korra,
ning roostetand noole,
jäiselt külma,
leidsin südame seinast.
Vaid üks sõna,
üks tasane sosin,
lootusrikas mõte,
muuta võiks seda kõike.
Kuid seda sõna,
ootama jäädes,
kardan ma uppuda,
8 comments:
Katki rebitud unelm
Lämmatav pimedus
Veetluse ähvardus
Küünla heli pimestav kirglikus
Tahan olla alasti
Sosinal põgenevad palved mu huulilt
Lootuste värav siis salaja avaneb...
See täiuslik veetlus
See õitsev meloodia
Silmade võluv rahu
Ja lilleõie magus ahvatlus
Kas tohib teada, kes sa oled? :)
Arva :D
Dora või Stiina?
Hihi, ma ei teagi kes need on :D
Ma ei teagi kes soovin end avaldada. Siis ei ole ju luuletuse pärast piinlik ka :)
See on vana luuletus ka mul..
:D, kuule, Sjoosu, mul on hea meel, et oled blogitama hakanud, aga tahaks ikka päikesepaistet ka nendes näha:)
Wow..
Ma mõtlesin, et see eelmine luuletus oli hea ja ilus, aga selle kohta ei oskagi nüüd enam midagi öelda. Sa oled pannud kirja nii palju nii väheste ja nii ilusate sõnadega. Ja kõige parem on see, et sa ei ole lihtsalt kirjutanud ilusa luuletuse, vaid sa oled sellega päriselt mingi tunde edasi andnud ja sõnadesse pannud.. ja selles seisnebki minu meelest luuletamise mõte.
Tõsiselt hea!!
Post a Comment