Lähedal ja kaugel

Täna ma mõtlesin sellele, kuidas me nii tihti teame, mis on õige ja vale, aga ei taha alati teha otsuseid selle järgi, vaid jääda poole peale. Muuta valet pisut paremaks, et ta tunduks nagu oleks õige. Lihtsalt leiame vabandusi.
Mind alati paneb imestama Iisraeli rahva käitumine kui nad Egiptusest Tõotatud Maale läksid. Jumal oli nende eludes nii reaalne, tegi imesid, oli nende keskel. Ja kõigest sellest hoolimata, nad ikka pöörasid selja Jumalale, nurisesid ja tegid pattu. See alati ärritab mind ja on arusaamatu. Aga siis ma alati näen, et ma ise olen ju samasugune. Ma ei pruugi ehitada päriselt kuldvasikat, aga ma ehitan neid kaudselt. Luban asjadel tulla mõtetesse, mis tõmbavad mu fookuse Jumalalt ära. Ja kui mu fookus pole Jumalal, siis mu suhe Jumalaga pole enam nii lähedane ning pole sugugi raske teha valesid otuseid ja keskenduda sellele, millest ma tegelikult peaksin lahti laskma.
Vahepeal on nii raske mõista, kuidas Jumal meid nii lõputult armastab. Et ükskõik, mida meie teeme, me ei saa muuta oma eluga Jumala armastuse suurust ja sügavust. Jumal ON armastus.

Mida rohkem ma Sind otsin, seda enam ma Sind ka leian ja seda enam ma ka armastan Sind.
Mida enam on Jumal minu elus tegev, seda tugevam ma olen. Tahan, seda endale iga päev meelde tuletada.

Täna luges Erki jutluse lõpus ette ühe palve, mis minu vastu väga rääkis:

Meelerahu palve

Issand, anna mulle meelekindlust
leppida asjadega, mida ma muuta ei saa,
julgust muuta asju, mida ma muuta saan,
ja tarkust nende kahe vahel vahet teha.
Aita elada üks päev korraga,
nautida ühte hetke korraga;
võtta raskusi kui teed rahusse;
võtta seda patust maailma, nagu Jeesus võttis:
nii, nagu see on,
mitte nii, nagu mina tahan, et see oleks;
usaldada, et Sina ajad kõik asjad joonde,
kui ma alistun Sinu tahtele;
nii et ma võiksin olla mõistlikult õnnelik selles elus
ning ülimalt õnnelik koos Sinuga igaveses elus.