Kõndisin täna ringi ja tundsin kui suur kingitus on elada. Pole ammu juba nii palju naeratanud kui täna. Iga päev on uus ja hea, sest see on uus väljakutse, uus ilm, looduse ringkäik, ka päikesevalgus ja kuma on iga päev erinev kui eelmisel, aga ülekõige uus päev koos oma Taevase Isaga. Ja see on imeline, kuidas Ta minu päevadesse erinevaid kõnelusi ja hetki Temaga sisse lõimib, läbi looduse, inimeste, vaikuse, müra , kõige kaudu. Ma tahaksin nii väga rohkem Jumalaga lähedasemaks saada ja Teda veel rohkem tundma õppida. Ma ei taha rahulduda keskmise või vähesega. Ei, ma tahan pühenduda igal algaval päeval uuesti täielikult Temale.
Kui ma päeval ülikoolist koju jalutasin oli õhk hästi karge ja sinakas, aga päike oli nii ere ja soe ning paistis nii mõnusalt mu näole. Ja just sel hetkel ma mõtlesin, et kui väga me tihti igatseme päikese valgust ja kui mõnus seda on tunda, seda valgust ja soojust. Aga kui palju päikesevalgus võib siis kahvatuda ja tühjaks muutuda Jumala auhiilguse valguse sees, mida me Taevas kogeme. Ja kui päikesevalguses on juba nii hea olla, siis mida tähendaks olla Jumala aupaiste valguses? Lihtsalt mõtlesin sellele ja mind haaras selline aukartus ning tänasin oma Isa, et Ta nii võimas on.
No comments:
Post a Comment