Suitsev ratsu

Kappap mööda lõputuid rööpaid,
auruvedur punane.
Tõk,tõk tõk,
teeb rongiratas lai.

Mööda lõputuid rohumaid ja tundraid,
kappab väsimatu raudhobune.
Akna taga vilksatavad kiirelt puud,
kuhu suundun?

Hinges segadus ja
tühjus.
Kas leian selle,
mida otsima ma läinud?

Küsimused voolavad nagu
aeg mille veedan vagunis.
Kõik on maha jäänud,
kaasas vaid paar kohvrit ning kannel.

Ei, ärge tundke valu,
sest veel ma ei lähe
ja kui lähen,
ehk jõuan tagasigi.

Merekohinat igatsema jään,
ei ole tundras seda häält.
Lumekõrb ja igikelts,
suus sulab mõru kurvastuse helk.

Teaks ainult, kuhu?
Mida?
Kes?
Kuidas?

Lootus ajas püsib,
mis voolab kui Obi jõgi.
Kiirelt ja käredalt,
ei tema sinu palet silu.

Uuristab su nägu,
mõtteid,
tundeid
ja elu.

Nukrus, üksindus, kibedus,
kas on need nüüd vaid mälestus?
Carpe diem,
kuid siiski püüab tema sind...