Hõbesinine hommik

Hei! Mõtlesin, et kirjutan natukene oma luulesoperdistele (kui nad soperdisedki on) vahelduseks.
Mul oli täna imetore hommik, ma pole nii rõõmus juba laulupeost saadik olnud. Nimelt, ma tegin teoks ühe väikese unistuse, ma läksin hommikul vara, umbes 04.20 rattaga Tõrvaninale randa päikesetõusu vaatama. Igaüks ütleb nüüd, et päike on siis juba tõusnud ju. Oli jah, aga kuna meil oli siin eile väga pilvine ja vihmane ilm, siis oli lugu nii et pilved olid kaugel mere kohal, aga päike oli veel nende taga ja minuni jõudis ainult tema kuma ja pilvepeegelduste läiked. Igatahes alustasin 04.20 sõitu. Võtsin vanaema ratta, sest sellega tundus palju ägedam sõita. Panin oma muusika mängima ja alustasin sõitu.
Kõik oli paksu uttu mähkunud. See oli rohkem kui ilus. Linnud lendlesid ümberringi ja kogu aeg läks järjest valgemaks. Mets oli nii vaikne ja meeletult salapärane. Sõitsin rahulikult kuni jõudsin randa. Kohe lendasid jalanõud jalast ja ma lihtsalt jooksin mööda randa kuni leidsin ühe toreda kõrge kännu kalda lähedal. Liiv oli veel päris külm, aga vesi oli väga soe.
Nii ma siis hüpplesin, keksisin ja vahepeal tegin mingit väga sürri tantsu seal meres, oodates millal päike täiesti välja tuleb. Meeleolu on raske kirjeldada, olin korraga väga kurb ja ülirõõmus. Lihtsalt elasin kõik välja seal ja nautisin seda hommikut.
Pärast päikese välja tulemist alustasin sõitu tagasi. Mõtlesin, et lähen mööda metsarada tagasi, nii paistab merd ja päikest ning mets on ilus ka. Ma ei saa öelda, et see viga oleks olnud, aga lihtsalt see rada oli suhteliselt läbimatu. Kõik sillad oli pehkinud ja ma mõtlesin,et iga hetk kukkun kusagile ojja, aga oh üllatust, ma ei suutnudki seda. See eest käisin ma ühe korra pikali küll ja sopa sees pläterdasin ka rohkem kui vaja, aga omamoodi oli see isegi lõbus. Aga loodus oli ikka üliilus. Pilliroog oli nii hõbedane ja säras ümberringi, kastesed heinakõrred tegid jalad mõnusalt märjaks. Süsimustad põhjatuna tunduvad ojad vulisesid aeglaselt mere poole ja mets ärkas tasapisi, painutades oma männipuude oksad raja kohale, raputades kaela parajalt kastepiisku. Valge liiv aga krudises ratta all ja päikese hõbesinkjad kiired paitasid nägu. Aga kokkuvõttes on see siiski kirjeldamatu, seega, kes tahab, peab selle ise läbi tegema.
PS! Plaanin veel varahommikul nii randa minna, kes tahab kaasa tulla, andku teada :D
Vot selline tore hommik mul oligi.
Tsau!

Rohkelt kastemärgi ja maasikalõhnalisi ning merekohinast tulvil tervitusi Hiiumaalt kõigile!