Tardunud aeg

Aja voolamisekiirus,
tardunud kui
jäässe põimund suvelilled.

Aeglaseks muutunud ajarada,
külmaks pöördund suvekuumus,
kuhu kadus mu unistustepada?

Loobunud kui oleks unest,
vikerkaare värvilisest
rõõmusoonest ja jutuhoost.

Aeg kui surnud,
tundub sekund nagu
pigimust igavik.

Pime öö,
siin ja seal,
hääled.

Aeg on peatund,
ajahääled seiskunud,
igavikkuse raugev laul vaid undab.

Kadunud on hetked,
aja veniv jada,
neelanud nad aplalt.